Jagunesime rühmadesse ja iga rühm sai endale ratastooli. Läksime ratastoolidega kooli peale sõitma: sõitsime kallakust üles ja alla, sealjuures harjutasime pidurdamist, sõitsime slaalomit, mis oli üpris kerge ning tagurdasime ratastooliga. Veel õppisime seda kuidas transportida inimest trepist üles, kes on ratastoolis.
 |
| Foto: Hans-Andero Kivi |
Järgmisena jagas õppejõud meile kargud ning näitas, kuidas neid endale parajaks teha. Karkudega pidime trepist üles minema ja alla tulema ning see oli päris raske. Meile oli antud ka rada, mida me pidime karkudega läbima.
Viimase asjana võtsime paaridesse ja sidusime ühel inimesel silmad kinni ning teine paariline hakkas „pimedat juhendama“. Minu arvates oli raskem olla juhendatav kui juhendaja, sest juhendajal on silmanägemine täitsa olemas. Kui kahe inimese vahel oli usaldus olemas, siis see harjutus oli palju lihtsam. Alguses oli päris raske olla pime, aga sellega harjus lõpuks ära. Kõige raskem oli minna treppidest üles, kui olid pime ja hinnata vahemaid, ilma, et sa näeksid neid.
Me õppisime seda, kuidas hooldada inimest/patsienti ja kuidas teostada seda võimalikult väikese enegiakuluga. Sellel õppepäeval oli palju praktikat, mis mulle meeldis. Sain selgeks mõned võtted, et aidata inimesi ergonoomselt ning teha seda nii, et ei väsita ennast väga palju.
(Foto: https://www.flickr.com/search/?text=ergonomics)
|
